Kellele saab maksuvaba hüvitist maksta?
Maksuvaba autokompensatsiooni saab maksta ettevõtte juhatuse liikmele ja töölepinguga
töötajale.
Ettevõtte omanikele ja võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavatele isikutele maksuvaba
hüvitist maksta ei saa.
Millise sõiduki eest saab maksuvaba hüvitist maksta?
Sõiduauto võib olla töötaja omandis või kasutuses, näiteks liisingus või mõne teise
pereliikme omanduses. Siiski saab maksuvaba hüvitist maksta vaid sõiduki eest, mille
kasutust suudab hüvitise saaja tõendada. Kasutusõigus on fikseeritud kas sõiduki
registreerimistunnistusel või omaniku koostatud volikirjas.
Sõiduautoks loetakse M1 ja M1G kategooria sõidukeid. Kui auto ei liigitu sõiduautoks, siis
need reeglid ei kehti ja maksuvaba hüvitist sellisel kujul maksta ei saa.
Kui hüvitist makstakse puudega isikule, võib erandina hüvitada igasuguse mootorsõiduki
kasutamise kulud.
Mis dokumentide alusel saab hüvitist tasuda?
Hüvitise maksmiseks peab olema vormistatud tööandja kirjalik otsus, käskkiri või korraldus,
milles näidatakse hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood,
mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Kirjalikule otsusele tuleb lisada sõiduauto
kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia. Otsuse võib teha ka pikema perioodi kohta
kui üks kalendrikuu.
Maksuvaba hüvitist on võimalik maksta vaid sõidupäeviku alusel. Sõidupäevik peab
sisaldama järgmisi andmeid:
● sõiduautot kasutava isiku andmed (nimi);
● auto registreerimisnumber;
● läbisõidumõõdiku alg- ja lõppnäit iga töösõidu korral;
● sõidu kuupäev ja eesmärk iga sõidu korral.
Sõidupäevikut võib pidada nii paberil kui ka elektrooniliselt, kui see sisaldab kõiki eelpool
loetletud andmeid.
Sõidupäevikusse tuleb märkida vaid töösõidud, erasõite lahti kirjutama ei pea.
Hüvitist ei saa maksta ette tulevaste sõitude eest, vaid ainult juba tehtud sõitude eest.
Kui hüvitist makstakse ilma arvestust pidamata, on väljamakse näol tegemist palgatuluga,
mis tuleb deklareerida isikustatult TSD lisal 1.
Kui palju saab hüvitist maksta?
Sõidupäeviku alusel saab hüvitada 30 senti kilomeetri kohta, kuid mitte rohkem kui 335
eurot ühes kalendrikuus tehtud töösõitude eest.
Tööandja võib kehtestada ka madalama kilomeetri hinna, näiteks 20 senti, kuid
maksuvabastuse tingimuste täitmiseks ei tohi ületada kumbagi piirmäära.
Töötaja võib töösõite teha mitme sõidukiga, kuid maksuvaba hüvitise piirmäär kuus on ikka
335€.
Töötaja võib maksuvaba hüvitist korraga saada ka mitmelt tööandjalt, maksuvaba piirmäär
335€ kuus kehtib iga tööandja puhul eraldi.
Hüvitist ei pea välja maksma igas kuus, võib maksta ka mitme kuu eest korraga või ka aasta
lõpus kõigi kuude eest.
Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse erisoodustuseks. Erisoodustuse summa
arvestatakse iga kuu kohta, mil arvestusliku hüvitise summa oli suurem kui piirmäär.
Erisoodustus tuleb deklareerida samal perioodil kui toimus toetuse väljamaksmine.
Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kulusid nagu kütus, kindlustus,
rehvivahetus, hooldus jne. Hüvitise saaja ei pea tööandjale esitama ühtegi muud
kuludokumenti peale sõidupäeviku.
Ettevõtte kuludes ei saa maksuvabalt kajastada juba kompensatsiooni saava sõiduki
kuludokumente nagu kütusetšekke või remondiarveid. Kuludokumentide alusel isikliku
sõiduauto kasutamine töösõitudeks on erisoodustus.
Erandina saab kuludokumentide alusel isikliku sõiduauto kulutused hüvitada, kui sellega
minnakse lähetusse. Nende kulude hüvitamisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse lähetuse
määrusest.
Tööülesannete täitmisega seotud parkimistasu võib hüvitada eraldi.
Kas saab hüvitada töö- ja elukoha vahelisi sõite?
Üldiselt töö- ja elukoha vahelisi sõite töösõitudeks ei loeta ning neid maksuvabalt hüvitada
ei saa. Teatud tingimuste täitmisel on see siiski võimalik.
Töö- ja elukoha vahelisi sõite saab käsitleda töösõiduna, kui ühiskondlikku transporti
kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui
töölepinguga töötaja elukoht asub rohkem kui 50 kilomeetri kaugusel töökohast.
Sellisel juhul saab need sõidud kajastada sõidupäevikus töösõitudena ning neid saab
maksuvabalt hüvitada piirmäära 335€ kuus ulatuses.
Puudega isikule saab hüvitada töö- ja elukoha vahelised sõidud piirmäära ulatuses, kui
nende üle peetakse arvestust ning töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või selle
kasutamine põhjustab töötajale liikumis- ja töövõime olulist langust.
Töö- ja elukoha vahelisi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada põhjendusega, et töötajal on
lihtsam ja mugavam kasutada isiklikku sõiduautot kui kasutada ühiskondlikku transporti.
Maksuvabalt saab hüvitada töö- ja elukoha vahelisi sõite juhul, kui see on eelkõige vajalik
tööandjale tema tegevuse toimimiseks. Igale töötajale hüvitise maksmist tuleb hinnata
eraldi tulenevalt töötaja elukohast, töökohustustest, tööpäeva algusajast, ühistranspordi
kasutamise võimalustest jne. Kõiki neid asjaolusid arvestades saab tööandja otsustada, kas
kodust tööle sõitude maksuvaba hüvitamine on põhjendatud või mitte.
Kas autokompensatsioon tuleb deklareerida?
Autokompensatsiooni väljamakseid ei deklareerita igakuiselt.
Kalendriaastal välja makstud hüvitised tuleb deklareerida järgneva aasta 1. veebruariks
deklaratsioonil INF 14. Väljamaksed deklareeritakse kassapõhiselt, s.t. näidatakse
kalendriaasta jooksul töötajatele välja makstud hüvitiste summa kokku.
Deklaratsioonile kantakse hüvitist saava isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, välja
makstud hüvitise koondsumma, kuude arv (mitme kuu eest hüvitist maksti) ja auto
registrimärk.
Kui töötaja kasutas kogu kalendriaasta jooksul ühte sõiduautot, siis näidatakse välja
makstud hüvitise summa ühel real. Kui mitut autot, siis mitmel real.
Vormil INF 14 ei näidata väljamakseid isikliku sõiduauto lähetuses kasutamise eest, kui
lähetusega seotud kulud kompenseeriti kuludokumendi alusel vastavalt Vabariigi Valitsuse
määrusele nr 110.
